15. PRAHA MARATON

Äratus hommikul kell 6:00,meie tublid taustajõud (naised) valmistasid hommikusöögiks korraliku koduse pudru.Spordijoogid,geelid,tabletid lauapeale ritta.Mis omale kaasa,mis naistele raja äärde,sest eelmisel õhtul sai kokku lepitud söötmise jootmise punktid rajal juhuks kui ametlikest punktidest kõike vajalikku ei jõua haarata.Need kilomeetrid sai lepitud nii - 11km,25,km,32km. Aknast välja vaadates tõotas tulla korralik suveilm,kell 7 oli juba 18 kraadi sooja.Päevaks päike ja 25 kraadi õhusooja ei soosi jooksjaid just eriti.Määrisin oma lihased ja liigesed Deep Heat salviga sisse,et mu hädiste liigeste soojendamine juba varakult peale hakkas.Pudrud,müslid said suure vaevaga sisse pressitud,joogipudelid täidetud (otsustasin et võtan padrunivöö endaga rajale kaasa),geelid vöötaskusse,palava ilmaga tuleb juua palju,see on kõigile teada.Igaks juhuks neelasin alla ka kaks valuvaigistit.Võitluskaaslased Martin ja Taavi jäid lootma ametlikele joogipunktidele mis paiknevad igal 5.kilomeetril ja naistele,kellel varuks geelid ja energia tabletid. Kell 8:00 astume oma apartemendist välja,stardini jääb tund.Stardipaikka jalutame rahulikult sinna on vaid 800m,pühapäeva varahommikuses Prahas on inimestel ainult üks suund,raekojaplats. Raekojaplats oli möllu täis,õhupallid stardiväravad,tuhanded jooksjad,tuhanded kaasaelajad.Mõnus tunne,see on jookjsa pidupäev,kõik sügisesed poris ja talvel külmas lumes,tuules joostud rasked trennid lõppevad suure peoga.Adrenaliin on tõusmas,kõhus suriseb (rongid sõidavad),otsin silmadega juba peldikut. Võtsime kaasa suure Eesti lipu,mis meie kurvastuseks on ainuke Eesti lipp.Korraldajad nimelt ei ole pidanud vajalikuks kanda avamisel väljakule 6 stardis oleva eestlase auks meie rahvuslippu.Mis teha ,ju me oleme ikka väikeriik,aga me ei lase sellest oma tujul langeda,seda innukamalt lehvitame oma kaasavõetud suurt lippu,mille ajasime teleskoop õngeridva otsa.Seda ka selleks et ees ootavates jootmispunktides leiaksime oma taustajõud juba kaugelt üles. Et aega veel oli ja hädad andsid endast märku,läksime kergele soojendavale sörkjooksule ja peldikut otsima,leidsime selle kusagil 12-13km punktis mis on samuti vanalinnas,kust maraton läbi läheb. Soojendusel tundsin parema põlve siseküljel kerget valu,aga ei midagi hullu,küll see põlve soojenedes üle läheb.Kõik toimingud tehtud,taustajõududega kallistatud ja rituaalitsetud otsisime üles oma stardivärava.Tänav vanalinnas on stardi jaoks ikka üsna kitsas,kui nad kavatsevad järgnevatel aastatel veel rohkem rahvast jooksma meelitada läheb ikka kitsaks nagu tipptunnil liinibussis.Aga üldiselt tundus kõik laabuvat,kohalikud mehed tegid Ansipit käed rinnapeal vaheliti,oli minu stardikoridoris mehi numbritega 3200 ja teisi selliseid. Stardipauk kell 9:00,selle andis selline mees nagu Roman Seberle Stardist sai paar minutit kõnnitud ja siis kerge sörgiga olime umbes 2,5minutiga stardiväravas.Hoidsime kõik kolmekesi kokku ja panime stardikanga all kellad käima,et näeks oma reaalset jooksuaega.jooks algas vanalinna munakividel ja tõotas seda oma 5km jooksul,tuli olla ettevaatlik et jalga konarlikul rajal ja trammirööbaste vahel mitte välja väänata.Vaatasime õhupalle ehk tempotegijaid 3:45 ja 4:00 oma esialgsest unistusest 3:30 olin loobunud,esialgu oli aga oluline hingamine korda saada ja lihased soojaks joosta. Esimene kilomeeter kohati nügides ja pisut haake tehes oli isegi üllatavalt kiire 5:19 ,punane õhupall 4:00 oli meie kõrval,no minu arvestuse järgi võiks see pallimees joosta kilomeetreid tempoga 5:39,aga eks ta otsis ka võib olla tempot.Jalg andis põlvest kergelt tunda,aga ei midagi hullu.Olime kolmekesi ikka koos ja kõik sujus.Teine kilomeeter üle silla tempo 5:30,jalg peab vastu,väga hea,pulsiga on ka kõik korras,tempo sobib.3.km ajaga 5:30 põlves kerge valuaisting,ei tõota midagi head ütlen poistele et minuga vist hakkab juhtuma,4.km 5:25 valu on endiselt tunda ,aga mitte väga hull,isegi taandunud.5.km ajaga 5:11 ja siis see juhtus,äkki lõi tugev valu parema põlve munaka alla,rohkem nagu siseküljele,hüüdsin sõpradele,et minge,ärge mind ootama jääge jään siia maha.Soovisin neile jõudu ja mõistust tempo valikul ning näigin nende kaugenevaid selgasid.Lasin tempo alla ja proovisin edasi sörkida,6km 6:23,aga ka see sörkimine oli nii valus et ei saanudki aru kas valu või pettumus tõi vee silma.Kogu vaev on olnud asjata,kõik pingutused varisesid kokku siin Praha viiendal kilomeetril,kunagi polnud veel katkestanud,see on siis minu "Praha kevad" Sõbralikud patsutused õlale mõnelt möödajooksjalt ja nii ma liipasin tagai linna poole,teades et 11.km on Merle mind ootamas,aga minna on veel 5km kõndides ja liibates.Kusagil 8.km oli meditsiinipunkt,lasin kiirabi autos enda valutavale jalale külma peale panna,mingiks ajaks tõi see kergendust,aga juba viie minuti pärast oli valu tagasi.Nii ma siis liipasin,ja vaatasin kuidas järjest hõredamaks jäi jooksjate hulk ja järjest vaevalisemaid jooksjaid läksid minust mööda.Vanad ja vaprad mehed,kellel ilmselt aastaid 60-70 aga ikka rajal,väga hea vaadata,aga enda tuju oli täielikus miinuses. 11.km sain kokku Merlega,kes jõudis mu ära oodata ja püüdis mind lohutada,kuigi sel hetkel ei mõjunud mulle mingi lohutus.Teiselpool jõge jooksid liidridkusagil 34.kilomeetril.Otsustasime jalutada 32.kilomeetrile,sest teised naised olid läinud poistele vastu 25.kilomeetrile ja tulevad sealt edasi 32.km.Teel 32.kilomeetrile nägin naiste liidreid.Liidrite jooksusamm avaldab muljet. Et poiste tulekunioli veel tunnike aega,jalutasin kuulsal Karli sillal ja nautisime ilusat ilma. 32.km peale jõudsid juba ka Kristi ja Tiaana,kes andsid meile teada et Martini ja Taavi vahe 25.km oli umbes 10 minutit.Taavil on aga probleemid kõhuga,see on karm,ma tean mida sa tunned Taavi,mõtlesin ma. 3:02 ja Martin on koos 4:00 õhupalliga tempotegijaga 32.kilomeetril.Tujuga on tal kõik korras,alatine ja igavene optimist.Ergutasime,andsime jooki ,geeli,Enerviti tablett keele alla ja edasi,ei mingit suurt peatust,et rütmi mitte segi ajada.Sel hetkel lootsin et 4 tundi on tema jaoks saavutatav,eriti kui motivatsiooni õhupall kogu aeg silme ees.
Nüüd jäi oodata veel Taavit.Arvestades et 7km tagasi oli tema vahe Martiniga umbes 10 minutit,siis kui kõik on korras ei tule meil väga kaua oodata.Ergutasime kõiki ja saime vastu Itaallastelt,Hispaanlastelt ja kellelt iganes vastu ka rõõmuhüüde "oooo Estonia",keegi punase särgiga mees soovis meile eesti keeles:"jõudu" ,ilmselt keegi kolmest eestlasest kes veel peale meie stardis. Ootajale on aeg pikk,see ju vana tõde.otsisime silmadega pikal sirgel Taavi erksat lehetäirohelist särki ja tuttavat "tink tink tink":) madalat jooksusammu."Liba" Martneid nägime paar tükki (sarnase jooksuvormiga),samuti "liba" Taavisid oli mitu.
Lõpuks ometi hakkas eemalt paistma tuttav särk ja tuttav jooksusamm.
Kisakoor ületas kogu rajaäärse publiku mitmekordselt. Esimesed sõnad mis Taavi suust tulid ei olnud andke juua,andke geeli vaid hoopis sellised:"kas midagi sellist ei ole mis kõhu kinni paneks?"... :) ,tuli välja et alates 20km kuni meie joogipunktini 32km oli ta külastanud kõiki raja ääres olevaid peldikuid,see on karm,ilmselt kes on selle läbi elanud teavad mida Taavi tundis.Kõhuhädaga lõpuni joosta see on katsumus ja saavutus omaette.Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus,aga ma arvan et tema hädapõhjuseks oli see,et trennides ta geele ei kasutanud,nüüd maratoni ajal aga toppis ennast geeli täis ja küllap see oli tema organismile üllatuseks ning seedetrakt keeldus seda vastu võtmast.Või siis on mingi võimalus ka kõhuviiruse kaela asi ajada. ...kirjutan kunagi edasi