Täna olen siis sellises seisus,et isegi lõpuni optimistiks jäädes tuleb öelda optimisti kuldsed sõnad.Kui optimisti käest küsiti kas enam sitemaks minna ei saa siis optimist vastab reipalt:"Saab ikka"
:)
Konsulteerisin täna Dr.Virve Vask kontoriga ja massöör Kristiga,homme võtame veel ette viimased võimalikud vahendid et enda parem jalg mingisse võistluskonditsiooni viia,aga üsna tõenäoline on see et lähen maratoni lihtsalt läbima või siis äkki on targem (samas hingeliselt raskem) lihtsalt sõprade võistlusele kaasa elada ja neid toetada.
Ei aidanud lõpuks ka see kinesioteipimine.Kui esialgu oli kõik väga hea siis peale üleeilset sörki oli eile hommikul parema jala põlv jälle valus.Seekord mitte põlveõndlast vaid eest põlve munaka alt.Nii valus et trepist alla liikusin vaevaliselt.
Sörkjooksu tegin 8km,jooksu alguses oli kerge valu põlveõndlas,aga soojenedes valu kadus ja joosta oli OK.Jooksu lõpus läks aga jala tagaosa nii reiest kui säärest nagu liialt pingesse.Mis ilmselt hommikuks mulle ka valu tekitasid.Dr.Vaskemist arvas et tegemist on ikkagi nn "jooksja põlvega" .Ilmselt ülekoormus,aga millest see on tingitud,kas seljast,põlvest või mõlema koosmõjust,seda selgitab ainult uurimine.Nii et Prahast tagasi tulles võtan selle uuringumaratoni ette.Seniks on jooksuga asjad ühel pool.Kurb,aga lootus sureb viimasena.
Tuleb hakata Rattarikkaks et hoida juba heasse konditsiooni jõudnud füüsilist vormi.Kõige selle jama lõpuks ja halenaljakas lugu on see,et täna jõudis USA-st kohale ka minu uus pulsikell POLAR RS800 koos kõikide lisadega.Mis ma nüüd sellega peale hakkan :)
4 kommentaari:
Kurb, väga kurb kuulda :(
Olen ise samuti saanud korra ülekoormusvigastuse (maratoniks valmistudes) ning suure vaimu ja tahtega siis ikkagi ka starti liibatud lootuses, et juhtub vist ime või ... no ma ei tea mis rumaluse vägi see oli. Lõpetasin ühel jalal keksides ja Eestisse jõudes olid tulemuseks mõneks ajaks kargud. Ei olnud mul tark tegu minna sinna starti sellises oleks: loomulikult ei jooksnud ma oma parimat aega sellise jalaga, ei nautinud ka jooksu ega seda linna.
See oli minu poolt laus-rumalus. Sellest vigastusest ja "rajale ragasi saamiseks" kulus mul lõpuks kokku peaaegu 3 aastat (mõlemad jalad said oma - ühel oli luuümbrise põletik sääres ja teisel väsimusmurd). Ja treenides algas kõik kuidagi märkamatult. Ja eriti on mul meeles see kuidas peale mõningat sörki n.ö. soojendust valu taandus ning peale trenni oli alati hullemana kohal.
See ei ole soovituseks ja hirmutuseks Sulle vaid lihtsalt minu kogemus. Kurb, valus, rumal ja masendav. Tegelikult ei tasu tervist alahinnata vaimse vapruse taustal. Nii raske on olla arukas tegelikult sellises olukorras ;). Juba ükskõik kui lühike trenn, mis teha läbi valu, on oksa saagimine, millel istud.
Aga ma saan Sinust TÄIESTI aru. Ausalt saan. Noh, et lootus sureb viimasena! Ja tunnen Sulle siiralt kaasa, et oled sunnitud selliste valikute vahele sellisel ajahetkel.
Kaalu ja vaagi asja hoolega (Sul on targad nõustajad), aga ma kahtlen, et läbi valu sportimine võiks olla nauditav.
Ja ma tean, et mitte ükski lohutus pole piisavalt argumenteeritud, sest ainult Sina oled oma nahas ja ainult Sina tead kui palju pühendumust on nõudnud treeningud.
njaaa,mõtlemapanev on sinu lugu,ilmselt tark tegu oleks õppida sinu kogemusest ja alustada kiirelt ravimist,mitte olla loll ja minna oma kogemusest õppima.Lähen homme veel arsti ja massööri juurde ennast katsuma ja mudima,aga tõenäosus,et midagi kardinaalselt muutub on väga väike.
Vanust on ka juba nii palju et aru saada - selliseid imesid ei juhtu.
Eks ma naudin siis Praha kevadet,teiste jooksurõõme ja tšehhi õlut,aga ilmselt pole ka õlu selle maitsega mis peale 42,2km :)
Ja eks ma pöördun sinu poole kogemuste saamiseks,kiiremaks taastumiseks ning alternatiivseteks trennideks.Ilmselt saab ratas olema pikemaks ajaks taas minu ainuke trennivahend (sõber.=
Väga kurb samuti. Mul oli sarnane vigastus eüleelmine aasta. Lonkasin isegi sellega läbi Tallinna Sügisjooksu (aeg muidugi ei kannatanud kriitikat), kuid samuti enam hooaja lõpuks planeeritud maratonil olin küll stardis, aga peale soojendust loobusin, kuna jalg ei lasknud üle 100m normaalselt joosta. Paranesin 4 kuud.
Samas on mul tihti ka teist tüüpi vigastus sääreluu alaosas, mis paraneb ainult aeglaselt joostes (tekkib kui võistlusgraafik liiga tihedaks aetud). Sel juhul on paratamatu, et algul vaja mitu kilomeetrit läbi valu joosta. Aga iga treeninguga läheb see paremaks.
Ma olen enam kui kindel, et meie vigastused pole üks-ühele ja isegi kui oleksid, on inimesed suht erinevad valulävede ja jumal teab mille suhtes. Ma ei tahtnud anda miskit hoiatavat eeskuju, ausalt, vaid lihtsal ... ka nii võib minna. Aga mitte alati ja mitte kõigil :)
Tean inimest, kes läks samuti riskiga starti - tegi oma "elujooksu" maratonil ära, SIIS hakkas ravima – rahulikult, korralikult, põhjalikult ning nüüd on taas edukalt rajal.
Lähtu jah ikka oma arstist ja massöörist, oma sisetundest/tarkusest/usaldusest.
Eks õlle maitse jah varieerub vastavalt enesega rahulolule, aga nohhh... õllele tasub keskenduda ;)
Minu taastusvahendi oli sõudeergomeeter (eelkõige, sest treenib absoluutselt KÕIKI lihaseid+võhma), jõusaal, jalgratas ja suusatamine. Ja taas - ma pole kindel, et see on ainuõige valik just Sulle.
Ma kohe ei julge kellegile midagi soovitada, sest see, mis üht on aidanud edukalt ja korduvalt võib teisele olla kui hane selga vesi. Sama asi on treenerite ja treeningplaanidega: ühele sobib ideaalselt ja edutoovalt, teisele on vaev ja viletsus (M. Alaver+Veerpalu versus M. Alaver+Rehemaa). Siit ka minu arusaam, et sobiv treeningplaan (treeningrütm) tuleb leida katse-eksitus-meetodil omale. Lugeda kuulata teiste kogemusi ja muljeid - neid katsetada ise jne.
(kisub targutamiseks mul see jutt - vabandust)
Kindlat meelt Sulle igaljuhul!!!
Postita kommentaar